Kõige alumine kajut

Jack pööristas silmi ja pöördus siis teiste kajutis olevate tüdrukute poole. "Kes te olete?" küsis ta kordamööda veetaltsutajaid vaatates. Kohe kui ta sisse astus oli ta aru saanud, et valis vee-elemendi valdajaid täis kajuti.

,,Mina olen Valkryie Ivy Hemlock," ütles tüdruk ning tegi silmad lahti. Ta tõusis istukile ning ning vaatas meest. ,,Ja sinu nimi?" küsis Ivy talt vastu.

"Jack Von Devil." vastas poiss tüdruku nime peale noogutades, ning pööras siis pilgu teisele neiule, kes ilmsetl oli esimese kursuse oma.

Ehmatanult avastas neiu, et temaga räägiti nõnda pobises ta üsnagi tasasel häälel : " Souxie Lysistrata Melancholia Euthanasy Van Alberict " ning vajus istmel allapoole. Souxile oli iseloomult paras pelgur nõnda ei tundnud ta endast nõnda palju vanemate inimestega rääkides just kõige mugavamalt.

"Ilus nimi." nentis Jack noore tüdruku nime kuuldes "Sa oled veetaltsutaja?" uuris ta siis, kuigi teadis juba vastust. Isis'e säravast näost võis ta kõik vajaliku välja lugeda. Tüdruk ta kõrval lausa kiirgas õnnest ja rõõmust.

"Jah, olen küll " teatas tüdruk seekord oma tavapärasel optimistlikusest pakataval häälel ning ajas selja sirgu. Polnud vahet, kui ebamugavalt ta ennast tundis, veest rääkimine tõi neiu silmadesse alati sära. Julgust juurde saanud uuris ta mehelt : " Ja mis elementi sina valdad ? " pea uurivalt ühele küljele kallutatuna ootas Souxie vastust.

"Tuld." vastas Jack kooskõlas oma sõnaga sõrmi nipsutades ja nende otsa ilmus väike leek "Sinu vastand." lisas ta siis leeki jälgides ja pilgu tüdrukule viies. Rubiinpunased leegid muutusid sügav sinisteks, sobides kajuti õhkonnaga paremini kokku.

OT : Kas smaragd pole mitte roheline... ?

' Miks kõik peavad oma elementidega nii osavad olema ' kirus Souxie mõttes, kuid ei saanud üle lummusest mida värvimuutev tuli temas tekitas. " Ma teeksin kah veega midagi, kui ma ei kardaks tekitada väiksemat sorti uputust , " ütles ta lõpuks mõnevõrra ujedalt.

OT: Ma ei tea. Muudan ära

Jack noogutas ja kustutas leegi surudes selle oma pihku "Sa oled esimese klassis?" uuris ta siis tüdruku poole vaatates. Tundus küll nii.

Noogutades kahetsusega pead lasi Souxie silmadel oma teed käia takseerides meest huviga. " Ma oletan, et sina oled üks lõpetajatest " pakkus ta lõpuks, kuna teisiti ei oleks võimalik olnud arvestades Jacki välimust, täiskasvanulikku olekut ja kõnemaneeri.

Jack muigas tüdruku lause peale "Võib-olla kolme aasta pärast olen, aga praegu käin ma alles seitsmendas." arvas ta siis. Õppetajaks saamiseni oli veel veidi aega. Ja selleks oleks ta kolme aasta pärast saanud ka vaid juhul, kui keegi vanadest õppetajatest tahab välja vahetamist.

" Ei ole võimalik " vahtis Souxie suurte silmadega mehele otsa, too nägi ju niivõrd küps välja.. Ennast oma mõtetest väevõimuga välja kiskunud vaatas ta abitult ringi lootes, et keegi ta sellest üsnagi masendavast dialoogist päästab enne, kui tüdruk endal täielikult margi täis teeb.

"On küll ma olen Isis'e klassi kaaslane." jäi Jack endale kindlaks ning vaatas kajuti aknast välja. Kuu oli üleval ja varsti pidi tulema päike ning laev kohale jõudma.

"Jah on küll." nõustus Isis kes vestlusele absoluutselt tähele panu polnud pööranud vaid hoobi vilkuvat valgust oli jälginud. Lamp nende kohal laes kustus ja Isis kargas püsti ja sööstis üle kajuti akna juurde ning surus näe vastu seda jäädes ootama milla esimesed valgus kiired paistma hakkavad.

"Miks see valgus alati ära kustuma peab? " Nõudis Jack tüdrinult. "Peaks koolivormid selga panema." pomises ta siis ja kummarutus oma kohvri kohale, et sealt kooli riided võtta. Need kätte saaanud tõusis poiss püsti ja suundus kajutist välja, WC'sse riideid vahetama.

"Hea mõtte." arvas Isis Jack viimase lause peale ja hüppas istmelt maha, et kohvrist kooli vorm võtta. Hetkepärast ajas ta selle juba endale selga. Ja arvestades tema kohmakusega käis see ikka väga kiiresti. Umbes minutiga oli tal juba sinine seelik seljas, T-Särk üle pea tõmmatud keep ja pluus selle peale pandud ja tüdruk istus maas sikutades sukkade otsa oma kingi.

,,Õige küll," ütles ka Valkryie ning läks oma kohvri juurde, et riided selga panna. Varsti oligi Ivy valmis ning Val läks nüüd tagasi nari juurde.

Isis oli selle ajapeale mil Ivy ennast riide pani juba oma näo uuesti vastu klaasi surunud. Kui tuli laevas kustus sai selle olla ainult kaks põhjust. Esiteks: Kas elektrikilp ütles üles või Teiseks: Nad hakkasid kohale jõudma ja laevast lülitati valgus välja, et esimesi päikse kiiri näha oleks. Aga päikest ei paistnud veel silmapiiri tagant

Võpatades valguse äkilise kadumise peale kuulas Souxie teiste juttu ning pani ka ise oma koolivormi esmakordselt selga olles peagi kahe teise tüdrukuga identselt riides. " See tule kustumine on ikka igati normaalne, eksole? " küsis ta kahtlevalt hämaruses silmi pilgutades ja ennast käsipidi kobades uuesti istmele aidates.

"Jah, siis küll kui päike tõuseb." ütles Isis "Näe! Päike!" röögatas tüdruk ja tõmbus aknast eemale, et ka teised tõusvat päikest vaatata saaksid. Esimesed punaks oranžid valgus vihud juba paistsid silmapiiri tagant ja kõva prõm mis laeva rapputas andis mõista, et laev on randund White Wingsi sadamasse.

,,Tore, lõpuks kohal!" mõtles Valkryie valjult ning ajas ennast püsti, et kohvri juurde minna. Võtnud kohvri, läks ta ukse juurde ning pöördus tagasi. ,,Tulete ka?" küsis ta teise kahe tüdruku käest.

Naeratades õndsalt jättis Souxie tähele panemata laeva raputava värina ning silmitses silmapiiri tagant piiluvaid esimesi kiiri mis taeva üha rohkem ja rohkem oranžikamaks värvisid. Vast tekkinud valguse paistel imetles tüdruk oma koolivormi mis tema arust vapustav välja nägi, õhinaga ootas neiu ees olevaid seitset kooliaastat. Teise kajutikaaslase järgi tegutsedes võttis Souxie ühe käega kinni kohvri sangast ning teisega viiulikotist manööverdades nendega siis ukse poole.

Valkryie tegi ukse lahti nähes, et Souxie läheneb. Ivy astus üle läve ning jäi ootama veel Isist.

Isis krahmas kohvri ja tuiskas teisi endaga kaasa vedades üles tekile "Me peame ootama, kuni need" ta viipas põhiliselt ainult Souxie jaoks ja osutas külapoole kuhu päikese kiired veel jõudnud polnud. Seal olid varjudes kurjakuulutavad kogud kes sööstsid oma varjupaikadesse "Kaovad." lõppetas ta tõsiselt.

Valkryie ei õelnud midagi, kuna ta juba teadis neid kogusi. Kogud kadusid üsna ruttu vähemalt tema eelmise kooliaasta alguses. Ivy jäi ootama, millal need tumedad kogud ära kaovad.