Kõige alumine kajut

Nähes silmanurgast teise tüdruku uudishimuliku nägu ütles ta oma magusal häälel: ,,Oojaa. Mila ja Valkryie oleme ju õed. Hemlock'id oleme." Rachel naeratas tüdrukule ning pöördus oma õe poole.

,,Jah, aitäh selle komentaari eest," ütles Valkryie külmalt oma õele. Talle ei meeldinud oma õde, sest tema tegi teda koguaeg maha, õe ideed esitas oma ideedena, näitas ennast targana ning Ivyt lollina. ,,Jah, aitäh selle vastuse eest ka. Ma ei räägi sinuga," ütles tüdruk Oliviale ja keeras talle selja.

"Tee ei saa oma vahel läbi?" järeldas Isis valjusti jõudes lõppuks tõeni mis oleks teisele inimestele ilm selge.

,,Kahjuks küll," ütles Rachel teeseldud ohkega. ,,Aga see-eest on meil ju lõbus," lisas Olivia nüüd. Ta pöördus oma õe juurde ning võttis oma näppude vahele ühe tema juuksesalgu. ,,No, palun räägi," ütles Rachel keelitavalt.

Isis vaatas hetke õdesid. Tõusis siis püsti (Loomulikult lendas selle käigus ninali ja tõusis uuesti püsti.) ja suundus nari poole ronides ülemisele narile ja viskas ennast sinna pikali, jäädes paremale küljele, et Hemlock'e vaatata.

Valkryie oli kangekaelselt vait. Ta tundis, kuidas õde tema juukseid keerutab, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. ,,Kao ära," ütles Ivy läbi surutud hammaste.

,,Oh, olgu siis," ütles Rachel alla andes ja püsti tõustes. Ta läks ukse juurde ning lausus: ,,Noh, oli tore. Ma loodan et ma tutvun teie kahega ja sinuga, Valkryie. Ja vaata ette, Ivy. Ma panen su muidu põlema, kui sa vait ei ole." Viimane oli pigem nagu ähvardus. Olivia naeris omaette ning lahkus kajutist.

Valkryie saatis vihase pilgu oma õele ning ronis alumisse narisse. Kui Olivia lahkus, lasi Ivy oma näo lõdvaks ning pani silmad kinni. Õega kaklemine oli teda alati väsitanud.

Isis vaatas kuidas üks õdedest lahkus ning pani siis silmad kinni. Ees oli pikk öö.

,,Loll, lame Rachel," ütles Valkryie omaette ning tegi siis silmad lahti. ,,Mis su nimi on?" küsis Ivy järsku võõra tüdruku käest. Varem oli ta ainult teda sadamas ja koolis näinud, kuid polnud temaga rääkinud.

"Isis." vastas tüdruk läbi une. Otsustades, et ta siiski ütleb oma täis nime lisas ta "Isis Isabella, Wandere Rosalye." tüdruk tegi silmad lahti ja vaatas lakke nagu otsiks sõnu "Alica Maria, Penelope, Lily Nigra, Sarah Nala Nox." lõppetas ta väikeste pauside ja laulva häälega. "Sina?" küsis ta siis alumisel naril olevalt tüdrukult.

,,Päris pikk nimi," ütles Valkryie imestades. Milleks panna ültse nii pikk nimi? ,,Ma loodan et sa aru said, kui Olivia meid külastas. Aga õige järjekord on Valkryie Ivy Hemlock."

"Ahah." ütles Isis silmi uuesti kinni pannes ja ennast selili keerates.

Ka Valkryie pani silmad kinni ning keeras end, kuid kõhuli. Ivy teadis, et ees ootav öö tuleb pikk, seega proovis Valkryie magama jääda.

Kõndides laeva alumiste kajutiteni jõi Jack suvalise ukse lahti ja leidis ennast kajutist kus oli kolm tüdrukut "Tohib siia tulla?" küsis ta tuimalt.

,,Mhm, ma usun küll," ütles Valkryie tuhmilt. Ta ei avanud ka silmi, sest õega tülitsemine väsitas ta ära. Häälest ta teadis siiski, et olend uksel on meessoost.

Jack vinnas kohvri üle ukse läve. Pani selle siis kinni ja lohistas kohvri ühe kajuti istme juurde mille peale ta hetkepärast istus.

Isis lõi hoobilt silmad lahti kui ta kõrvu tuttav hääl kandus. Tüdruk hüppas narilt maha ja maandus nagu ette arvatagi oli, kõhuli. "Jay!" hüüatas ta siis rõõmsalt poisi märgates ja ajas ennast püsti.

"Sama kohmakas nagu alati." muigas Jack mõrult. Isis oli küll ta sõber, aga tüdruk käitus sellistel puhkudel lapsikult. Polnud just väga ahvatlev saada üle külvatud tervituste ja jutuga mis oleks sobinud paremini kas siis vanaemale või lasteajja lapsele.

Valkryie lõi sellise Isise reaktsiooni silmad lahti. Isis tunneb seda meest? Ivy jälgis lihtsalt, kuidas Isis mehe poole tormas. Siis pani Val oma silmad kinni, lootes, et ei reeda ennast.

"Jay, Jay, Jay..." kilkas Isis rõõmsalt üles-alla hüpates ja potsatas mehe kõrvale istuma. "Kuidas läheb?" küsis ta rõõmust särava näoga, märkamatta Val'i kes oli neid vaadanud. Tüdruk oli õnnest segane. Ta ei teadnud ise ka miks. Võib-olla sest Jack oli üle pikka aja keegi kes temast vanem on.

"Võtta veidi vaiksemalt." pomises Jay istmel taha poole nõjatudes. "Peaks vist ütlema, et halvasti..." arvas ta siis vastuseks Isis'e küsimusele "Emps viidi haiglasse." selgitas ta siis. Selle välja ütlemine ei teinud teda kurvaks vaid täitis lootusega, et ta saab nüüd sellest muttist lahti.

"Miks ta siis sinna viidi?" uuris Isis teeseldud kaastundega kuigi ta teadis, et poiss oma kasuemast ei hooli, pidas ta seda lihtsalt sobilikuks. Tüdruk tõmbas jälle jalad istmele rätsepa istesse ja jäi siis ootavalt Jack'i vaatama.

Jack ignoreeris Isis'e küsimust "Sa ei pea kaastundlikut mängima." arvas poiss "See ei tule sul välja." lisas ta muigega. Tõesti Isis ei suutnud varjata innukust oma hääles. See oli liiga läbinähtav.

"Ja sina ära targuta." pistis Isis vastu. Poisiga oli lahe sõna sõda pidada. Peaaegu sama hea kui vennaga, kelle eest Jay Isis'ele ka mingil määral oli.