Kõige alumine kajut

Isis jõudis kajutisse. Tüdruk jättis kohvri laisalt keset selle põrandat ja viskas uniselt narile pikali. Ta polnud sinist koolivormi veel seljas, aga ta ei viitsinud sellega ka tegelema hakkata. Küll pärastpoole jõuab. mõtles ta ennast selili keerates ja ülemist nari vaatates. Ta pani silmad kinni ja sinna ilmus kohe vesi, põhjatu ookean, või siis vähemalt midagi selle sarnast, kuhu laev hetkepärast sõitma pidi. Tüdruk avas uuesti silmad ja kogus natuke õhus olevat niiskust oma välja sirutatud peopessa, pigistas käe rusikasse ning tõmbas vastu rinda. Oi, kuidas ta ujuta oleks tahtnud.

OT : Võib sisse tungida ?

OT: Aga palun

Tehes lahti ühe kõige madalamal asuva kajuti ukse pistis Souxie pea kõhklevalt sisse : " Kas võin liituda ? " küsis ta heleda häälega ruumis juba eelnevalt viibinud üsnagi vana väljanägemisega neiult. Arglikult pea järel ka keha sisse vedanud jäi Melancholia ukseaugus seisma, ühes käes viiulikast ja teises määratult suur täis tuubitud kohver.

"Jah, muidugi." ütles Isis ja hüppas püsti. Kergelt koperdades tõmbas ta oma kohvri koomale ja viskas uuest alumisele narile pikali. Tal ei olnud eriti kellegi vastu vimma ja üldiselt lubas kõigil oma kajutiga liituda, kuigi mõned vanemad õppilased ei küsinud selleks lubagi.

Õndsalt naeratades vedas Souxie oma kompsud sisse ning istus siis ühele istmetest toetades pea käte vahele ning vaadates üksisilmi aknast välja. " See on vapustav " ütles ta eriti ei kellegile silmitsedes väljaspool laeva laiuvat vetevälja igatsevalt. Kuidas ta oleks tahtnud küll ujuda, sukelduda vette ning nautida selle jahedust oma naha vastas.

"Nõus." ütles Isis jälgides kuhu teine vaatab. See oli ta unistus. Vesi, veis, veis... lõppemattu vesi silma piirini. Mõnus ja parajalt jahe... Tüdruk oli täiesti oma mõtetesse sukeldunud. Miks me kooli ujuda ei või? küsis ta endalt selle sama küsimuse mis alati selle laevaga sõites.

Silmanurgast võõrast piieldes hakkas Souxie kajutikaaslase päritolu üle arutlema, ' Kas ta valdab äkki samuti vee elementi? Ta tundub minuga nõustuvat igatahes ... ' Julgemata aga teemat üles võtta jõllitas neiu akent edasi kujutledes kuidas ta seal väljas on, piiritus avaruses, kõikjal vaid vesi... Säärastest asjadest unistas Melancholia tihti, täpsemalt veetis ta enamus päevadest oma maailma sattudes ning kogu ümbrutseva meeltest plokeerides.

OT : Ära pane tähele kui ma siin vett ülistan, liiga palju ujumistrenni käinud, et seda mitte teha :3

OT: Elab üle.

Isis vaatas veel hetke unelevalt kajuti aknast välja ning pöördus siis võõra poole "Sa oled vee taltsutaja?" küsis ta tüdrukut vaatates. Nägi küll sedamoodi välja. Vähemalt ta käitumisest oli seda mingil määral aimata. Isis'ele meenus äkki vesi mis ikka veel ta pihku pigistatud oli. Tüdruk tegi peopesa lahti ja aurustas vee mis tulikuumaks auruks muutus ning laealla heljus.

" Sina ka ? " päris Souxie õhinas istmel üles- alla hüpates ja hetkeks kogu kohmetuse unustades. Otsekui nõiutult jälgis ta lae all keerlevat auru. Põsed kergelt punakaks värvunult tunnistas ta häbelikult : " Jah, minu element on samuti vesi, aga midagi sellist ma veel teha ei oska. " silmad oma kinganinadele suunanud lootis tüdruk, et võõras teda nüüd äpuks ei pea.

"Jah." vastas Isis esimesele küsimusele tüdrukut pilguga seirates. Ilmselt esimese klassi oma. Järeldas ta mõttes "Sa ei peagi oskama." arvas Isis sõbralikult naeratades. Seda õpiti küll teises klassis kuid Isis ise oli selle ära õppinud alles neljandas, kuna talle ei jõudnud see nõks kuidas vett aurustada kohale. Igakord seda üritades oli ta vee jäätuma või lihtsalt piiskadena hõljuma pannud.

" Mida esimeses klassis õpitakse ? " uuris Souxie kes kuidagi oma vaimustust enam taltsutada ei suutnud. Silmad kilamas lapselikust uudishimust vaatas ta kajutikaaslast üha suureneva austusega. Pilgu hetkeks lakke pööranud ning märganud kurvastusega, et aur märkamatult nähtamatuks hajunud on pööras ta ennast taas neiu poole.

"Noh, kindlasti alustatakse selliste asjadega nagu, vee liigutamine või siis vormimine." arvas ta "Siis õppite alg-kilpi. Sellist lihtsalt vormitut vee massi enda ette kaitseks tõstma." seletas ta rahulikult edasi "Ja kui lendamis tundi lähed, siis ilmselt saad ka katsetada kuidas vett koos endaga hõljuma panna, kuigi ma kahtlen kas sind eriti kaugele lastakse, kuna tähele panu hajudes võid alla sadada." seletas ta hoogusattudes õhinal edasi. "Ja siis saad veel võib-olla lohega lennata, ja kui hästi läheb siis kahevõitlust pidada." nüüd hõljus ta rohkem omas mullist. Oi tuletaltsutajataega oli tore tüli norida...

Souxie kuulas innukalt kogu võõra tüdruku juttu, kuid pärast kahevõitluse mainimist tundus neiule, nagu oleks kajutikaaslase seest midagi välja hõljunud jättes tolle omaette muigama. Kulmu kergitades üritas ta kõigest väest oma elemendiga midagi teha immutades mõned tilgad taskus olevast pooleldi kinni keeratud vee pudelist. Endalegi üllatuseks hõljusid märjad träpsud Souxie nina ette ning ta oli valmis juba rõõmust hõiskama, kui need äkitselt paljunesid ja talle kuuldava lärtsatusega vastu pükse kukkusid. " Katsetused jätan kooli ajaks " pomises ta alistunult ning silmitses oma märgasid teksaseid kahetsusega.

"Õppimine teeb meistriks." arvas Isis naeratades. Noh tema alustas igatahes kümmekorda hullemini saades esimese katsetuse tagajärjel läbi märkaks. Is suunas pilgu teise tüdruku pükstele ja pigem harjumusest kui vajadusest viipas ta käega nagu kutsuvalt ja hetkepärast susisesid tüdruku püksid ning vesi aurustus. See käe liigutus polnud selle korda saatmiseks küll vajalik, vaid tuli pigem haijumusest ja aitas keskenduda. Hetke vältel kaalus tüdruk oma plaani kuid hüppas siis narilt maha ja avas kajutu akna mis tegelikult küll lahti ei käinud, aga kangutamise tagajärjel siiski avanes. Sealt hakkas hoobilt vett sisse valguma, aga enne kui see poolel teel põrandani oli jõudnud hõljus see uuesti ülless poole ja Isis surus akna kinni. Tüdruk pööras pilgu jälle kukkuma hakkanud veele ning see tiirles spiraalidena teise tüdruku poole. Tolli kaugusel neiu näost need muutsid suunda ning keerlesid tüdruku ümber nagu mingid kummalised maod.

Ahhetades kuuldavalt ning imetledes enda ümber keerlevat vett ei suutnud Souxie algul sõnakestki suust välja saada, kuid pobises lõpuks, " Aitäh. " Silmad kummaliselt läikimas libistas ta näpuga mõne tolli kauguselt veejoast ning imetles selle siledust. " Kunagi oskan mina ka seda " teatas ta nähes hetkel välja veelgi lapselikum kui tavaliselt, punakad juuksed kergelt krussis, põskedel samat tooni laigukesed ja silmad säramas.

"Kunagi." ütles Isis muiates ja veelt pilku pööramatta "Oskad sa midagi palju enamat." oli ta surmkindel. See mida ta tegi nõudis ainult kujutlus ja keskendumis võimet. Mitte midagi enamat. Kujutle milline veis olema peab ja seejärel käis tal oma mõttete järgi vormida. Vonklevad veemaod muutusid peenemateks ja moodustasid lõppuks teise tüdruku ümber midagi ämbliku võrgu sarnast ainult õhulisemat ja kogu aeg liikuvat.

" Kas ma võin seda puudutada ? " küsis Souxie väriseval häälel ning imetles taaskord võõra töö detailsust ning kvaliteeti. Tänu kaasasündinud liigsele emotsionaalsusele ei pannud Melancholia tähele hetke, kui ta põskedel pisarad voolasid ning ennast ülimalt lollilt tundes hakkas neiu neid kiirustades ära pühkima.

Isis muigas. Pisarates polnud kunagi midagi halba olnud "Jah." vastas ta siis tüdruku küsimusele. Ta poleks ilmselt veele eriti midagi teinud. Võib-olla käe sellest läbi pistnud, aga vesi suutis ennast koguda. Teadu pärast polnud seda ju võimaik lõhkuda? Isis jälgis rahumeelselt oma kättetööd Kena eputis küll. Mõtles ta siis mõrult. No ta lihtsalt oli selline.

kergelt vabiseva käega veemustreid silitades tundis Souxie äkilist kadedusepuhangut, Miks tema seda kõike osata ei või ? Nood tunded läksid aga kiiresti minema jättes maha vaid veekujunditest lummatud väikese 13 aastase tüdruku. " Kas sa võid koolis mulle natuke vee vormimist küsida ? " päris tüdruk enne, kui ennast peatada suutis. Nõnda vanal inimesel on arvatavasti muudki teha kui temasugusega jännata.

""Vee vormimist küsida"?" kordas Isis tüdruku lause lõppu. Ta ei saanud sellest täpselt aru. Mis mõttes "küsida"? püüdis ta peas sellest aru saada, aga niiöelda "ühtegi vastet ei leidud". Tüdruk keskendus ikka veel pooleldi veele.

"Uhh, ma mõtlesin õpetada. Kas sa võiksid mulle koolis vee vormimist õpetada " vastas Souxie kohmetu naeratusega. Tüdrukuga juhtus tihti, et ta sõnad suus sassi ajab, aga tavaliselt märkab ta oma viga ise üsna kiiresti parandades selle enne vestluskaaslase reageeringut ära.. tundus, et seekord mitte.

"Aaa..." ütles Isis naeratades "Jah ikka." arvas ta rõõmsalt. Talle meeldis nagu nii igasuguste kummaliste asjadega tegeleda. Esimese klassi omaga jändamine oli pigem midagi mis oleks ilusasse unenäkku sobinud, kuna tavaliselt hoiti temast kui "väärakast" eemale. Ta polnud otseselt väärakas, aga lihtsalt oma moodi.

Tehes käega õhus võiduka liigutuse naaldus Souxie toolil tahapoole ning toetas pea vastu istekoha äärt. " See tuleb üks pikk öö ! " arvas ta haigutades. Tänu niinimetatud reisipalavikule ei maganud neiu nädala aja jooksul enne laeva tulekut ükski öö rohkem kui paar tundi ning kogu see väsimus hakkas lõpuks tunda andma, kuid ometigi ei tahtnud Melancholia veel magama minna. " Mis su nimi on ? " küsis ta, avastades, et ei tea võõrast tüdrukust eriti midagi.

Isis mõtles hetke mida vastata ja käsutas mõttes vee lae alla, et ta teist tüdrukut korralikult vaatata saaks ja vuristas siis kiiresti nagu tal kombeks kui ta oma täisnime avaldab "Isis Isabella Wandere Rosalye Alica Maria Penelope Lily Nigra." tüdruk tõmbas hinge "Sarah Nala Nox." lõppetas ta ja istus teise vastu "Sina?" küsis ta siis vett vormitult toas edasi tagasi solgutades ja vahepeal spiraalideks muutes, kuigi ise ei pööranud teiselt tüdrukult pilku.