Kõige alumine kajut

" Mis asjad need olema peaks ? " päris Souxie hääles hirmuvärin ning silmitses tumedaid kujutisi mis kaugustes ringi sagisid. Ta polnud oodanud, et uude kooli jõudes esimese asjana siis, kui ta veel õppemaja silmanudki polnud mingite jõletistega peab kohtuma.

"Vampiirid ja kui täna on täiskuu milles ma ei kahtlegi siis ka libahundid."arvas Isis ja vaatas mõtlikult küla."Ja sellest ka üles rühkima." pistis ta veel lisaks pidades silmas mäge, või õigemini kaljut, millel kool asus. Ta suutis iga aasta seal vähemalt kümme korda koperdada. Kalju sisse oli tehtud küll üpris järsk trepp, kuid sellegi poolest, polnud tüdruk ka treppidega teab mis pro.
Lõppuks kogud kadusid, kuna päike jõudis nendeni, sild lasti alla ja nad võisid külasse minna.

Valkryie astus sillale ning kiirustas juba kalju poole, kus kool asus. Ivy astus juba mööda treppe, kuid aeglustas sammu, et oodata teisi järele.

Isis hoidis ühekäega kohvrit ning krahmas teisega Souxie käest ning vedas teda järgi. Läbi küla ja lasi tüdruku käest lahti, kuna ta treppidel kohmakas oli vajas ta midagi lihtsamatt. Lennu tunnis oli ta õnneks piisavalt tähele pannud ja kamandas nüüd oma kujutusvõime ja sihi kindlusega vett. Vesi võttis kausi kuiju ja Isis hüppas sinna sisse, parem kui ufo laev. "Tuled ka?" küsis ta oma "panni" laiendades Souxie'lt küsides kas tüdruk ka tuleb ta akratsooniga lendama või eelistab treppi.

Nähes et Isis otsustas siiski oma aktratsiooniga lennata kahhaks juba Valkryie trepist üles kiirustama. Varsti oligi ta lossiväravate ees. Val lihtsalt läbis need ning ruttas juba kooli, et minna söögisaali.

Kärsitu Isis ei jõudnud Souxie vastust ootata vaid tiris tüdruku kohvri oma isiklikku lennumaisna peale ning seejärel lihtsalt "tõstis" tüdruku tema kohvri kõrvale. Is istus oma pannile rahulikult maha jalad ristis ning keskendus siis selle juhtimisele. Pead pööritama paneva kiirusega kihutas see üles, üles, üles...Raisk liiga üles! See sööstis tõesti liiga kõrgele enne kui Isis selle lossi väravatte poole suunas ning seda tagant utsitas. Ja siis algas närve sööv sõit, mis tundus nagu oleks Isis sõitnud üle kivide ja kändude kauss milles nad olid hüples pidevalt.

" Oh god... See on ikka turvaline ma loodan " pobises Souxie ning hoidis paaniliselt kinni kõigest millest sellel väikesel jublakal sõites võimalik oli. Tüdruk oli ülimalt õnnelik fakti üle, et ta kogu eelmise päeva söömiseks liialt närvis oli.

OT : ma tegin süüa

OT: Elab üle Isis on lihtsalt Isis *läheb külmkappi kallale kuna üks ajas kõhu tühjaks*

"Seniks kuni ma sellega maanduda üritan." ütles Isis. Nad olid nüüd lossi hoovis ja Isis ei osanud oma lennumasinat teisiti peatada, kui see jäätada. Ning siis alles tulid kivid-kännud, kivid-kännud kui nüüd jäätunud kauss mööda maad libisema hakkas mulda, rohututte ja pori laias kaares pritsides.

Enne, kui tüdruk jõudis küsida mida too selle all mõtleb hakkas kogu õhusõiduk rappuma ning värisema ja lõpuks libises jõine kauss mööda maad pritsides toreda sahmaka muda Souxie suhu. " Võimsad eriefektid. " muigas ta mõrult ning sülitas välja kivitükke mis ta oma keelelt leidis.

"Vabantust." pomises silmini mudane Isis kui kaadervärk peatus. Suurema osa porist oli tema kui eespool istuja näkku saanud. "Nii nüüd kiirdušš ja võime minna." muigas ta ja nende sõituks sulas veeks pritsides mõlemad läbi märjaks ja pesi neilt pori maha. See järel aurustas ta vee ja nende riideid jäid mõnusalt soojaks.

" Tagasi minekuks valin ma jalgsitee " lausus tüdruk summutatult ning ajas ennast püsti. " Et siis kuhu nüüd?" Päris ta segaduses ning vaatas ringi otsides sissekäiku. Kogu viimase nädala keenud ärevus hakkas haripunkti jõudma ning Souxie, suutmata ühe koha peal seista, hüppas ringi nagu elektriseeritud jänes.

Isis naeris mõnda aega Souxie hüplemise peale ning vedas ta seejärel koos kohvritega natuke mööda lossi külge edasi, kuni naad jõudsid suure, üüratu, pajust välisukse juurde mis õnneks oli lahti.

" See koht on üüratu " vilistas tüdruk ning jõllitas massiivset välisust aukartusega. " Nüüd siis sisse ma oletan ? " küsis ta uksest paistva vestipüüli poole osutades närviliselt ning pigistas kohvri sanga tugevamini kui varem.

"Jah." vastas Isis "Kohver sinna seina äärde ja siis edasi saali." seletas ta viibates vasema seina suunas kuhu ta hetkepärast oma kohvri lohistas ning siis Souxie't ootas, et koos temaga veetaltsutajate lauda minna.

Lükates oma kohvri Isise oma kõrvale seisis ta hetkeks segaduses paigal viiulikast ikka veel käe küljes kõlkumas. Selle lõpuks oma ülejäänud kodinate kõrvale asetanud kõndis ta kajutikaaslase poole ning hingas sügavalt sisse mõeldes õuduse ja ootusevärinatega mida kõike ta saalist veel avastada võib.

Jack jõudis napilt peale tüdrukuid saali juurde ning pani oma kohvri teiste omade juurde ja nägi veel vilksamis kuidas Isis Souxie saali tiris.